8 h traumat

Reedel õnnestus mul kehalise kasvatuse tunnis võrkpalli mängides enda näpp ära nihestada või lüüa, kutsuge seda kuidas tahes. Arvasin, et tegu on tavalise vigastusega ning külma peale pannes ja nimetissõrmele rahu andes paraneb kõik kiiresti. Minu kurvastuseks aga mitte. Näpp valutas veel kuni esmaspäevani ja tegelikult valutab siiani.

Kuid mitte see ei ole põhjus, miks ma siia blogisse praegu kirjutan.

Kuna tundsin, et tegu võib olla siiski mõra või luumurruga otsustasin minna traumapunkti ning see, mis mind seal vastu võttis ei olnud just midagi idüllilist. Hommikul 9.34 võtsin ma Mustamäe traumapunktis endale järjekorra numbril milleks oli 3602 ning kokku veetsin seal ligi 8 TUNDI. Jah ma pidin seal mitte nii mõnusates ooteruumides veetma 8 piinarikast tundi, ja kui ma ütlen piinarikast siis ma tõesti mõtlen seda.

Kõigepealt ei läinud mu järjekorra number miskipärast läbi ning esimesed 2 tundi istusin ma seal põhimõtteliselt tühja. Kui läksin uurima, mis toimub suunati mind õnneks kohe esimesele ülevaatusele ja sealt edasi röntgenisse. Kõige “toredam” osa saabus peale röntgeni tegemist, kus ootasin 6 tundi, et mu röntgeni pilt jõuaks ühest arvutist teise. Tuli välja, et polegi murdu ega mõra, vaid tegu on liigese rebestusega. Selle kuue tunni jooksul jõudis mind vallata vihatunne kui ka kurbus. Ma nimelt ei saa aru, kuidas üldse Eesti tervishoiu süsteem töötama peaks. Hiljem selgus, et nende piltidega tegeles vaid üks arst ja ma isegi ei imestanud enam millegi üle. Samuti panid mind imestama pensionärid, kes seal ootasid, et ka nemad oma tervist kontrollida saavad. Kas tõesti on vaja eakamal naisel intensiivravi, kui daamike suudab püsti seista ja veel karjuda kui halb tal olla on?? Kas tõesti on vaja eakamal meesterahval ratastooli kui tal on vaja liikuda ühest ruumis kõrval ruumi? Kas tõesti peavad inimesed ootama tunde ning raiskama oma kõige väärtuslikumat vara ehk aega vaid selleks, et teada saada, kas näpus on luumurd või mitte?

Kogu selle kogemuse põhjal olen jõudnud tõdemusele, et traumapunkti lähen järgmine kord vaid viimases hädas !!!

2014 — 2015

Aastavahetuse veetsin Anetti residentsis ööbides Tallinnas. 31. Detsembril tõid vanemad mind linna. Käisime veel poes, kus täiendasin toidu varusid ning läksingi Lasnamäele. Kõik, kes seal olid ( Kadi, Adeele ja Anett ) põõnasid alles. Minu tulekuga ka nemad ärkasid, sõid ning sättisid, et poodi minna. Maxima oli täiesti umbes ning suhteliselt tühi. Üritasime poest leida ka tina, et seda õhtul sulatada ning õnne valada, kui sellest ei tulnud midagi välja. Esiteks sellepärast, et pood asub Lasnamäel ja teiseks sellepärast, et kõik müüjad on venelased ja katsu sa neile seletada, mis asi see on. Adeele püüdis ühele töötajale isegi googeldada, mis asi on tina, aga ka see ei aidanud ning tina me ei saanudki. Peale seda liikusime tagasi Anetti poole. Kuulasime muusikat, rääkisime juttu, tegime süüa ning ootasime Reelikat ja Birgat. Kui nemad jõudsid tegime kerged meigid ja fotoshuudid ning hakkasime ennast vabakale sättima. Enne liikusime veel Grete poole. Olime seal natike, mille jooksul sai nii palju nalja, et ma põhimõtteliselt naersin kõht kõveras.

Vabakale jõudsime suhteliselt napilt. Liikusime natukene aeglasemalt ka, sest Kadi oli otsustanud jalga panna platvormid, sest ta on Victoria Secret’i modell. Vabaduse väljakul otsisme endale hea koha lava ees ning pidime vaid mõned minutid ootama, kuni 2015 aasta tuli. See oli väga hea tunne, seista Vabaduse väljakul kallite inimestega ning võtta vastu uus ning seiklusi täis aasta. Ma pole tegelikult väga seltskondlik inimene, kuid vana-aasta õhtul meeldib mulle, kui sinu juurde tulevad võhivõõrad inimesed ning nad soovivad sulle Head Uut aastat! Ilutulestik oli sellel aastal täiesti vapustav ning Shanon on üks tõsiselt hea Eesti bänd, kelle olen nüüd enda jaoks avastanud. Kui tuli laul Varbad Liivas üürgasime me sellisel toonil, et mul on hääl siiani veist kähe. Peale kontserti kõndisime Vanalinn, suhtlesime võhivõõrastega soovides neile Head Uut. Kohtasime veel kahte kutti Saksamaalt, kes olid ääretult toredad. Liikusime veel Hessu, sest kõik olid näljased, mina ootasin koduni. Teel sinna suutis Anett niimoodi kobistada, et ta põlv on nagu üks Suur Munamägi 🙂

Läksime kõige viimase bussiga tagasi Lasnamäele. Buss oli täis ning pidime koduni sõitma nagu silgud karbis. Bussi pealt maha minnes ning korterini kõndides oli nii libe, et meist kõik kukkusid vist korra pikali. Korteris tõmbasime kõik suht kiiresti magama. Ma pidin päris pikalt vähkrema kuni und sain. Hommikul ärkasid enamus 11 ajal ning ajasid ka mind üles. Rääkisime veel juttu, vaatsime Grease’i ning kuulasime muusikat ja tegime niisama nalja. Vaikselt hakkasid kõik koju liikuma, aitasin veel Anettil koristada ning seadsin ka sammud kodu poole. Mu kott oli nii raske ja ma olin tegelikult mega väsinud ja ma ei saanud bussis istuda ka, niiet koju minek oli tegelikult suht piinarikas. Koju jõuda oli päris mõnus.

Ma jäin 2014 aastaga tegelikult väga rahule. Ma suutsin täita mõned eesmärgid, mis ma endale seadsin, sain juurde palju uusi sõpru, armusin, sain haiget, tantsisin – palju, veetsin väga toreda suve, läksin autokooli, astusin 12 klassi. Üldiselt kogesin väga paljut ning olen kõige eest väga tänulik. Oli see siis hea või halb, kogemus on ta omaette ning õppida saab sellest alati.

Võin öelda, et 2015 – SHOW ME WHAT YOU GOT!

10885496_911712065508054_1060860672009874037_n

10888924_911354692210458_8745459793628650746_n

1618603_769544569766419_6145239541128673479_n

10303301_782654101771258_8793599247946155816_n

10881581_911354598877134_3016552250119195815_n

10885120_769544506433092_2162565283392101155_n

 10888907_782654975104504_962675099045773868_n